Kristi Saare viskas kivi tööandjate kapsaaeda

Gümnaasiumis inglise keelt ja majandust õpetav Saare rääkis, et Eestis on hulk tööandjaid, kes rikuvad turgu. „Nende käest saavad noored nii halva esimese kogemuse, et neis hävib nii entusiasm kui ka töötahe. Kui aga esimene töökogemus tähendab ainult halbu mälestusi, mis tundega ta siis järgmisse kohta läheb?“

Iga viienda juhtumi puhul, millega Saare oma õpilaste töökogemusest tuttav on, soovitas ta pöörduda töövaidluskomisjoni. Ei maksta palka, nõutakse 12tunnised tööpäevi, tõi ta näiteid. „Seda tehakse lihtsalt selle pärast, et teatakse: õpilane ei lähe kaebama. Ja enamik ei lähegi.“

Paljud noored elavad vanematest lahus ning neil on raha vaja selleks, et ellu jääda, märkis Saare. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et sageli nõutakse töökuulutustes olulisi kompetentse, aga vastu pakutakse miinimumpalka. „Kust tulevad need inimesed, kellel on 2-5 aastat töökogemust, mida sageli nõutakse?“ küsis Saare.

Saare kummutas noorte kohta käibivaid müüte, et nad ei oska midagi, on laisad, lohakad, pole usaldusväärsed, nende palgaootused on ebarealistlikud ja nad pole lojaalsed tööandjale. Tegelikkuses töötab üle 50 protsendi tudengeid õpingute ajal, ja seda on Saare sõnu väga palju. Ka paljud gümnaasiumiõpilased käivad tööl. „Aga kui nad pärast tööle kandideerivad, öeldakse, et pole kogemust,“ märkis Saare. Sageli on noored esimese töökogemuse saanud teenindajana või käelise tegevusega, sh ehituses, ja sellega pole hiljem palju peale hakata.

Saare ennustas, et tööandjatel hakkab minema keeruliseks, sest noori kasvab järjest vähem peale. „Näiteks 10 protsenti Pelgulinna gümnaasiumi noori lahkub igal aastal Eestist ja paljud neist ei tule tagasi,“ kõneles ta. „Kui noor inimene tunneb, et tal pole siin midagi teha, et teda keegi siin ei vaja, siis ta ei tule tagasi.“